Parts ei välista ka võimalust europarlamendi valimistel kandideerimiseks. „Mul ei ole praegu soovi Brüsselisse minna, samas seda rohepööret peaks seal ümber pöörama küll,“ leiab ta.

Miks te ei usu rohepöördesse?

Lühike vastus – selle filosoofiliste juurte tõttu. Inimesi võib viia täielikule eksiarvamusele, seda on maailma ajaloos väga palju juhtunud. Keskajal nägi katoliku kirik peaaegu 1000 aastat vaeva, et inimesed ei julgeks küsimusi esitada. Kuni tuli Martin Luther.

Keskkonnaliikumine sai alguse eelmisel sajandil. Puhta vee ja õhu kaitse muutus väga kiiresti globaalseks maailmapäästmiseks. Loodi mitmed institutsioonid nagu Greenpeace, World Environment jne. Nende filosoofiline taust leidis kiiresti ühisosa uusmarksistlike vooludega, mis tekkisid Ameerikas väga jõuliselt, 1960.–1970. aastatel ja mis on nüüdseks välja arendatud woke-agendaks. (Woke – mõiste, mida kasutatakse, märkimaks erilist tundlikkust ja reageerimist eelarvamuste ja diskrimineerimise suhtes. – Toim.) Ka nõukogude võim leidis neis tänuväärse partneri, keskkonnaliikumised hakkasid asendama töölisliikumist.

Saksamaalt Ameerikasse läinud filosoof Herbert Marcuse oli kriitilise rassiteooria edendaja, kes leidis, et kõiges on süüdi valge rass. Ta kirjeldas, kuidas woke-ahel töötab – revolutsiooni meetod on pikk marss läbi institutsioonide. Esimesena tuleb üle võtta ülikoolid. Ameerika ülikoolides toimub juba mõnda aega tõe kehtestamine ja diskussiooni vältimine. Järgmine institutsioon on üldharidussüsteem. Edasi tuleb äri, siis meedia.